Einmann õppis aastatel 1928–1934 Tallinna Riiklikus Tööstuskunstikoolis Paul Raudi ja August Janseni käe all maali. 1938. aastal jätkas ta õpinguid Riiklikus Kunstiakadeemias, mille lõpetas 1941. aastal dekoratiivmaalimise erialal.
1940ndatel köitis teda joonistamine, milles kunstnik näitas häid portreeoskusi. Ta mobiliseeriti Punarmeesse. Suure Isamaasõja ajal osales ta Eesti NSV Kunstnike Kollektiivi tegevuses Jaroslavlis, osales näitustel Moskvas ja juubelinäitusel, mis oli pühendatud Püha Jüri ülestõusu 600. aastapäevale.
1944–1948 töötas ta õpetajana Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis ja aastatel 1948–1951 oli ta selle direktor. 1950–1956 oli ta Eesti NSV Kunstnike Liidu esimees ja 1957–1963 juhatuse sekretär. Alates 1963. aastast oli ta vabakutseline kunstnik.
Einmann oli portreemaalija. 1950ndatel lõi ta realistlikke portreejoonistusi töölistest, talupoegadest, teadlastest ja kunstnikest. Hiljem hakkasid nad kasutama sügavtrüki tehnikat. 1970ndatel viljeles ta realistlikku portree- ja maastikumaali. Loomingulistest reisidest Armeeniasse, Ukrainasse, Usbekistani, Egiptusesse, Itaaliasse, Tadžikistani tõi kunstnik kaasa värskeid muljetavaldavaid joonistusi ja maale.
1963. aastal sai ta professori tiitli. Alates 1958. aastast oli ta NSV Liidu Kunstide Akadeemia vastav liige. Einmanni teoseid on paljudes maailma muuseumides. Eesti kunstniku maalid on esindatud Riosi Kunstigaleriis.
