Priidu Aavik sündis üheksalapselises peres viiendana, kooliõpetaja Eduard Aaviku lapsena. 17-aastaselt kolis ta Tallinna, kus töötas ning õppis Ants Laikma Stuudiokoolis. 1934. aastal astus Aavik Pallase Kõrgemasse Kunstikooli (Tartu), kus ta õppis Nikolay Triigi ja Ado Vabbe juures kuni 1938. aasta lõpuni. Seejärel kolis ta taas Tallinna, kus toimus puhas stuudio.
1939. aastal saabus ta Pariisi, et jätkata õpinguid, kuid sõja puhkemise tõttu pidi tagasi pöörduma. 1941. aasta suvel mobiliseeriti Aavik Punaväkke. Osales Leningradi lahingutes ning hiljem kolis Yaroslavli, kus ta oli Yaroslavli eesti kunstnike rühma ja Eesti NSV Kunstnike Liidu asutaja. Pärast Eestisse tagasipöördumist töötas ta 1944-1946. aastal Tartu Riikliku Kunstiinstituudi juhatajana, 1945-1947. Tallinna Kunstifondis. 1951-1953 oli ta Eesti paviljoni peakunstnik Üleliidulisel Põllumajandusnäitusel ja 1954-1962 Eesti NSV Rahvamajandusnäituse peakunstnik.
Enamik tema töödest koosneb ajaloolistest, maastiku- ja olustikumaalidest (peamiselt kalapüügielu teemal). Osales loomingulisel navigatsioonil kalatraaleril 1942-1943. aastal Norra mere ääres ja 1944-1945. aastal Atlandi ookeani ja Nigeeria ääres. Suvel nautis ta Prangli maalides rannakalurite elu ja maastikku. Näitusel osalemine algas Pallase Kunstikooli lõpetajate näitusega Tartus 1938. aastal. Priidu Aavik oli abielus kunstnik Salome Trei õe Helmi Treiga.
