Paul Luhtein (1909 – 2007) oli silmapaistev kunstnik, kelle aktiivne loomeperiood algas õpingute ajal Riigi Kunsti- ja Tööstuskoolis (1924-1930) ning jätkus kuni elu lõpuni. Kultuurilise järjepidevuse näitaja ja esitajana, erinevate generatsioonide kunstnike ja tärkavate kunstnike vahelise sidemena, mängis ta meie kunstielus erakordset ja erakordset rolli. Erakordselt hea mälu võimaldas tal asju hästi tunda, mida kunsti kirjalikus ajaloos veel pole kajastatud.

1930ndatel oli ta Kunstiklubi (Ku-Ku) püsiliige (alates klubi asutamisest 1935. aastal kuni 1940. aastani oli ta klubi juhatuse liige). Igaühele olid huvitavad faktid, austatud kunstniku kodu oli kuni hiljutise ajani avatud kõigile, kes olid huvitatud kunsti keerulistest mineviku radadest. Paul Luhtein õppis Jakob Westholmi Gümnaasiumis aastatel 1916-1924 ja Riigi Kunsti- ja Disainikoolis 1924. aastal. Ta lõpetas 1930. aastal graafika ja trükitehnika erialal rakenduskunstnikuna.

Pärast lõpetamist kolis ta Leipzigi Graafika ja Raamatu Kunsti Akadeemiasse, kus ta õppis 1931–1932 professor Thimanni juhendamisel. Alates 1932. aastast töötas ta tarbegraafika õpetajana Riigi Kunsti- ja Disainikoolis ja 1934. aastal oli ta Tallinna Trükikooli reorganiseerija. Paul Luhtein oli üks 39-st õigusjärgsest kodanikust, kes 1934. aastal allkirjastasid nõudmise nimetada Konstantin Päts riigipea kandidaadiks. 1936. aastal võitis Paul Luhtein esikoha konkursil koos kutsutud osalejatele rahvuslike autasude sketšide eest, mis viis Riigivapi ordu ja selle keti ning Valge Tähe ordu täitmiseni.

1941. aastal mobiliseeriti Paul Lukhtein Punaväkke ja algselt pidi ta töötama naftatehase ehitusel Udmurdimaa aladel, kuid 1942. aastal suutis ta lahkuda Jaroslavlist ja Moskvast, et töötada kunstnikuna. Tagasi Eestisse tulles sai Paul Luhteinast üks nõutumaid aukirjade autoreid ja erinevate embleemide ja sümbolite kujundajaid. Samuti oli ta Eesti NSV riigilipu kujundaja (1952). Kõige pikemaajalisem panus tegi Paul Luchtein 1950. ja 1960. aastate raamatukunsti alal. Juba 1940. aastal avaldatud ja tema poolt kujundatud ja illustreeritud Kalevipoja poeg näitas võimalusi luua klassikalises ornamentaalses ja dekoratiivses stiilis täiesti originaalseid lahendusi, samas rõhutades tinakärpimist, tehnikat, mis oli Eesti graafikas esimene ja peaaegu ainus.

Tallinna Riiklikus Rakenduskunsti Instituudis õpetamist alustanud 1944. aastal sai ta järgmisel aastal graafikaosakonna juhatajaks (dotsent 1946, professor 1952) ja jäi sellesse ametisse kuni 1982. aastani. Eesti kunstnike maalide online-müük on esitatud Riosi Kunstigaleriis.